Leian end ruumist, kus üksindus lubab mul kuulda tarkusehäält, mis on talletatud kogu minu eksistentsi vältel. Kõik täiesti korras.
Nagu alati, meeldib mulle kuulda pehme, ingelliku meloodia noote. Klaveriklahvid kõlavad aeglaselt ja tähelepanelikult, kuni jõuan hetkeni, kus elab mu mitteinimlik olemus. Näib, et ma elan ilma minus elamata, väljaspool igasugust ratsionaalset varjundit.
Tee on olnud pikk, kuigi seda tehes ei saanud ma aru, mida iga samm endast kujutab. Siit, kus ma praegu olen, ei usu, et see oli pikk ega raske. Nüüd näen seda oma teadvuse kõrgusest, mõistes, et kõik, mis ma olen elanud, on korrektne ja adekvaatne seoses nende faktide järjestikuse jaotusega, mida ma pidin elama.
Näib, nagu poleks neid praegusel ajal olemas olnud.
Minu sees olev tunne räägib mulle kõige vabanemisest, mis ma olin, ja mu inimliku seisundi moonutatud mälestuste irdumisest. Justkui elades pikka aega intensiivset sisemist võitlust, leian end nüüd olemise rahuliku, harmoonilise ja rahuliku tipu üle, mõtiskledes justkui vaatlejana oma protsessi praegusesse kohta. Ma näen teed, mille kaudu olen siia jõudnud. Ikka seal. Ma ei usu, et kui ma selle lahti teeksin, läheksin tagasi selle juurde, mis ma olin. See on ainult minu hinge paranemise ikoon.
Ma leian, et elan elu, mis ei vasta minu keskkonna elule. Selle olukorra paradoks on see, et tunnen unikaalsust iga olendiga, maastiku ja olukorraga, mis ristuvad ja tekitavad minu ees. Ma tunnen oma elukoha tihedust, kannatusi, eitusi ja vastupanuvõimet, et need minu ümber olevad olendid hoiavad oma olemust hästi seotud, justkui oleks see väärtuslik eluline kingitus.
Minu praegune tundlikkus ja taju võimaldavad mul näha ka nende inimeste tuima potentsiaali, kes elavad koos minuga selles maailmas, mis on täis jumalikku tahtlikkust. Ma tajun aktiveeritud kingitusi ja hirme nende inimeste ees, kes neid valdavad ega julge neid avaldada.
Olud, kes elavad selles ruumis, kus ma olen pärit inimkonnast, on välja kujunenud. Neis on nii palju valgust! Armastust on nii palju! et kui nad näeksid südamest, kaoks esialgne lukust vabastamine.
Õnneks murrab südame jõud üha kiiremini läbi, et avada ja vabastada iga olendi vabatahtlik orjus. On olemas hääl, mis nõuab kuulmist, ja kuigi tundub, et seda kuuletakse väga kaugele, tuleb see igaühe sisemusest, paludes sammu meie hinge ja meie töö selles mõõtmes juhendamiseks.
Tundub, et olen unises keskkonnas. Mu ümbritsevate olendite silmad on endiselt poolenisti avatud ja isegi mõned tahavad kogu oma jõuga neid suletuna hoida. Ainult mõistliku mõistuse huvides kuulavad nad moonutades iga otsust, nägemust ja tõlgendust meie planeedi kohaloleku reaalsusest.
Olen selles ruumis, kus üksindusest saab tarkus. Kõik mind lakkas olemast minust, et saada mitmemõõtmeliseks olendiks, kes ma tegelikult olen, avades kõik oma olemuse uksed, lastes jumalikkusel minus minuga rääkida. Ma kuulan teda. Ma tunnen seda ja lõpetame kahekesi olemise, et saada üheks. Olen oma jumalikkus.
Kui me vaevame oma mõistuse müra, rahustame oma südant ja laseme emotsioonidel voolata, tasakaalustades neid selle olekuga, siis ilmuvad need ülevamad, pannes meid tundma mis tahes armastuse või meie tõelise olemisega seotud tunde puhtust, õitsedes neid meie palsamiks vaim
Rahune maha Sellel tipul on ainult rahulik, kus ma olen. Näen kauguses teisi minusuguseid olendeid, minu kohal olevate paaride tippude tipus.
See on täpne koht, kus kõik Valgusolendid langevad kokku minu kohalolekuga selles olekus. Minu kavatsuse kokkusattumus ja soov teenida Allikat, kust me kõik lähtume, on meie kohtumine valguse ja armastuse kiiritamine kogu planeedi ja universumi jaoks. Ma näen, kuidas teised tuled kiirgavad intensiivsusega ja ulatuvad kaugemale, kui meie südamesilmad näevad. Koos moodustame sellel planeedil suure lõkke, saates need vibratsioonid teistesse taevakohtadesse. Kõigile on kasu.
Nagu mina, teavad ka teised helendavad hinged uutest aegadest ja seetõttu on nad vabastanud oma elu ja andnud selle jumalikule tahtele, milleks me kõik oleme.
Oleksin tahtnud näha veel palju hingesid, kuid neil, kes praegu asuvad majutama teisi miljoneid olendeid meie armsas maailmas, piisab, kui äratada üles kõik need, kes on oma Suure Ärkamise unises.
Jumalike jumaluste meloodia hakkab südames tundma. See vastukaja teeb paljude jaoks muret neile, kes seda tunnevad. Kõik eemaldatakse. Inimesed ei räägi enam sama. Ära mõtle samamoodi. Te ei näe sama ega käitu samamoodi. Ta ei saa aru, miks ja selliste muutuste taustal ümbritsevad nad end veelgi, klammerduvad oma sisemistesse tihedustesse, pääsevad rohkem uutest aegadest ja eemalduvad ühendusest tõelise olemisega, mis nad on.
Siin on kõik rahu ja harmoonia. Kõik on korras ja kõik on üks.
Ma järgisin teid, kohtasin inimesi, kes mind vapustasid, ja panid mind isegi mõtlema. Kõik nad panid mind tundma kõige mitmekesisemaid tundeid ja emotsioone, mida olend võib tema sees kogeda. Minus oli midagi, mis pani mind kogemusi kajastama ja aktiveerima. Nüüd ma tean, et just Valguse vennad sundisid mind otsima internaliseerimise hetki, põhjustades minus üksindust.
Kõik see on juba möödas. Kõik elatud saavutas oma haripunkti, et aktiveerida minu hinge tõus. Nüüd tean, et kõik läks minu jaoks kõige paremaks.
Istudes ja ümbritsetuna oma kallitest Valguse vendadest, lasin end minus armastuse puhtuse ekstaasist eemale viia, avades ukse, et mu jumalikkus saaks avalduda. Tunnen, et iga kord on hetked, mida ta avaldab, muutumatumaks. On päevi, kus ma tunnen, et ma ei ole mina, olles samal ajal ka mina. Kõik on tasakaalus.
Mõnikord tundub, et elan enda sees erinevat vormi.
Nüüd ma tean, et olen mina.
Nüüd ma tean, et sina ja mina oleme Üks ja et teie jumalikkus koputab teie südame uksele.
Protsess jätkub ja ma tean, et see, mis on, ei saa olema ja mis oli, oli Armastus.
Autor: Jordi Morella
http://jordimorella.blogspot.com. Facebook: Jordi Morella
Seal, kus üksindusest saab tarkus
