Vaimsed kaebused on üks aspekt sellest, kuidas ego on praegusele hetkele vastu, kuidas ego toidetakse, on ego elu vastu.
On palju ego, mis on peaaegu pidevas vaimsete kaebuste seisundis. Mõnikord nad mõtlevad selle peale ja mõnikord tuleb see suust välja. Nad kurdavad inimeste, olukordade, aja, riigi üle, nad kaebavad kõige üle. Puhkusele minnes leiavad nad alati midagi, mille üle kaevata.
See on üks ego püsimise viise. Ta tunneb end tugevamana selles vastuseisus selle vastu, mis ta on. Opositsioon selle vastu, mis on IS, on juba näha, et ES-i vastandamine on midagi meeletu, see on dementsus. ES on juba olemas, kuid nad on selle vastu, mis see on. Teisisõnu, normaalne olek, mis tähendab loco, vale-mina normaalne olek, on see vastuseis elule, vale-mina vastu.
Nii öeldes näeme, kui hull see on. Opositsioon elu vastu. Mind elu vastu, ütleb ego. Nii tajub, tajub iseennast, mina universumi vastu. Siin ma olen ja siin (väljaspool) muu maailm. Ja muu maailm ähvardab mind, aga mul on seda ka vaja, st olen konfliktis. Mul on vaja maailma asju, kuid samal ajal on see oht. Ja nii elab ego, tahan seda enamat, kuid olen selle vastu, sest pean sinna jõudma ja saama kõige rohkem.
Hetke aktsepteerimine, siin ja praegu aktsepteerimine tähendab seda, et muudate selle alateadvuse teadlikuks jah ja aktsepteerite selle hetke kuju sellisena, nagu see on. Me loobume vastupanust, kuna oleme teadvustanud, et vastupanu elule on dementsus. Ja kus on elu? Siin, alati nüüd, siin. Uus suhe nüüd. Uus suhe, avatud ja sõbralik suhe selle hetke vormiga, mis iganes see ka poleks. See on kõige tõhusam vaimne praktika ja kõige lihtsam. Pidev joondamine praeguse hetke kujuga
Kui jah, siis aktsepteerige seda, mis see on, ja vajadusel saab toimingule reageerida, tuleb tulemusliku tegevuse alus viia eluga vastavusse. Nii et iga toiming on palju tõhusam kui tegevus, mis tuleneb negatiivsusest, mis kaasneb eitajaga. See on mõistuse jaoks liiga lihtne, kes soovib keerulisemat vaimset praktikat. Mõistus ütleb: andke mulle keerulisem praktika, kõige erilisem ja öelge, kui kaua see kestab, mitu aastat mul kohale jõudmiseks on vaja. Ok, ma annan teile selle praktika, see on siin, see sisaldab 50 sammu ja iga samm on pool aastat ning jõuate eesmärgi saavutamiseks 25 aasta jooksul, ah ! Tore! Aitäh Nüüd saan järgmised 25 aastat harjutada tulevikku jõudmist. Valele endale meeldib see, annab talle midagi süüa, annab talle aega. Sest ma ütlen, et andke mulle aega kohalejõudmiseks.
Ja siin ei vaja see praktika aega. Võtke see hetk vastu, nagu oleksite selle valinud. See praktika ei nõua aega. Selle harjutuse jaoks pole mul vaja päeva, aastat ega kahte minutit, just seda hetke. Aktsepteerige iga hetke (me kutsume seda igaks hetkeks, kuid see on alati sama hetk, millel on erinevad vormid) ja aktsepteerige iga hetke nagu oleksime selle valinud. Universum, kogu universum on andnud selle hetke vormi, see ei saa olla midagi muud, sest see on. ES-ga ei saa vaielda. ES-iga on hull vaielda. Mis on, on juba. Ükski arutelu pole võimalik. Iga arutelu on dementsus.
Loodusel pole ES-iga arutelu. Puu, lill ja loom elavad selles joonduses endiselt, kuid teadvuseta. Oleme kaotanud joondumise eluga ja nüüd leiame selle uuesti üles ja see saab olema palju sügavam kui enne, kui see oli meie normaalne olek niinimetatud mütoloogia paradiisis. Ja kui me võtame vormi vastu ja praktika on ainult hetk, ainult see hetk, siis aktsepteerime seda hetke, siis avatakse ruum sisemiselt. Seejärel oleme ruumi toimuvale, ruumi iga olukorra jaoks, ruumi iga kannatuse jaoks. Ja väga järsku näeme, et kui me võtame selle mõõtme siia maailma, siis see ruumi mõõde, mis ei mõista kohut, võimaldab hetke vormil olla ISE. Kui me ei otsusta, mis see siis on, siis on see otsustusvõime puudumine ka mõtete puudumine, mille me maailmale peale surume.
