Lähme kooli ELU, mitte KOOL

  • 2015

Kes ei kajasta, on riietega loom. Ilma refleksioonita elamine on ohtlik, kuid koolid ei valmista praegu uusi põlvkondi refleksioonioskuste või selgete otsuste tegemiseks. Kuidas seletada nii palju intelligentsust lapsepõlves ja rumalust täiskasvanute maailmas? Kas koolid on avatud ruumid, kus julgustatakse loovust, enese tundmist, solidaarsust ja eluõpet? Selleks, et tänapäeva koolid tapavad lõpuks loovuse, uudishimu, mässu ja sama õppimissoovi ning edastavad nende asendamisel kasutamiskõlbmatu sisu, tegutsedes samal ajal laste parklana, mida valvatakse rangelt, et nad ei põgeneda? Pole juhus, et paljud lapsed haigestuvad, kui pühad on käes.

Kust õpivad meie lapsed olema individualistid, konkureerima ägedalt teistega, vait olema ja kuuletuma, olema ebakindlad ja sõltuvad? Kust õpivad nad kannatama ja komplitseerima, et lõpuks olla õnnetud? Kas pole nii, et õnnetud õpetajad näitavad halba eeskuju lastele, kes hiljem usuvad, et õnn on võimatu? Kas pole mitte nii, et armutud metoodikad valmistavad armastusevõimetud olendeid, kes hiljem lõpetavad narkomaanid? Lapsed on suurepärased spontaansed uurijad kuni kooli minekuni.

Ema - laps küsis emalt hullumeelset varjupaika vaadates - kus sa õpid, et hullumeelne oleks?, Ütles tema vaikus nii mõndagi. Kui ütleme midagi muud kui see, mida mõtleme ja elame teises suunas, jõuame segadusse ja ajame kellegi segadusse. Parim kool on see, mis õpetab elama, see tähendab unistama ja maailma õigeaegselt leiutama, et ehitada autentsed identiteedid, mis võimaldavad neil vastu võtta sel ajal elavaid väljakutseid.

Võib-olla peame peredena koolidele vähem tähtsust omistama ja kodus rohkem mängima, vaatama rohkem lastele südamest, lubama rohkem väikestel otsustada ja esitama rohkem koduseid näiteid igapäevasest õnnest. Vanemad peavad kaasas käima ja olema heaks eeskujuks ning ka õpetajate taga peab iga õpetaja taga olema õnnelik töötaja, ametnik, mitte riik, vaid armastus - ehk esimene asi, mida lapsed peavad õppima, on tagasiastumine, See on parim vaktsiin tulevaste kannatuste vastu.

Kool peab rohkem tähelepanu pöörama küsimustele, tugevdama võimet küsida, kahelda, otsida ja uurida, vastused on alati teisejärgulised. Soovitatav on iseseisev õppimine, rõhuasetus sellele, et igaüks vastutaks kõige eest, mida nad teevad, ja selle tagajärjed. Nüüd võime endalt küsida, kus on tasakaalust väljas olevad noored, kes vajavad toimimiseks narkootikume ja alkoholi?

Lastele mõeldud koolid või parklad, et vanemad saaksid täita sel ajal elamisega seotud kulutuste rahastamiseks tehtavaid töötegevusi, kuid elusolenditele hädavajalik kiindumus, kust seda saada? Samuti on olemas afektiivne alatoitumus, mis hiljem somatiziseerub ja näiteks halvendab keha immuunsuse kvaliteeti ja soodustab meil haigestumist.

Kui me ei ehita inimesi, siis kus me inimlikult tegutseme? Siiski mõtlen sageli, miks nõuab kool kasutu teadmiste õppimist, keeldudes samal ajal muutmast, hoolimata teadmisest, et elu on pidev liikumine. Kindlasti vajame koole, et õppida elama.

Võib osutuda vajalikuks kaotada koolide valduses olev haridusmonopol ja laiendada seda tänavatele, loodusele ja eriti kodule, kooli lemmikharule. Siis pole põhiline asi enam kool, vaid haridus ja ta kõnnib vabalt kogu elu jooksul, ärgem unustagem, et uued põlvkonnad on iga ühiskonna peegeldus ja kui nad on praegu sellised, nagu nad on, siis just seetõttu, et ajame koolid segadusse haridus

Paljudel juhtudel on vaja teha loomingulisi teadmata jalutuskäike. Nii tervislik on unustada, mis ei aita kaasa meie kvaliteedi ja eksistentsiaalse intensiivsuse tõstmisele. Vajame lastele ja noortele eluks vajalikke tõelisi koole, täiskasvanute jaoks vajalikke koole, vabastame neid nii paljudest valedest tõekspidamistest ja sobimatutest harjumustest, peame aitama muuta maailmapilti ja paradigmasid ning õppima õppima ja taastama solidaarsust ja unistamisvõimet ning vältima ebameeldivaid hinnanguid. Need pole kunagi õiglased ega kajasta meie lahutamatut olukorda ning kaotavad üksteisega võrdlemise ja konkureerimise ning omistavad suuremat tähtsust oma tunnetele ja emotsioonide valitsemise õppimisele ning väikeste laste ja täiskasvanute õppimisele. Täiskasvanuid tehakse ainult siis, kui nad oleksid lastena õnnelikud.

Õpetaja roll on motiveerida ja innustada vanemaid head eeskuju näitama. On vaja tunnistada, et oleme erinevad ja naudime seda mitmekesisust. Oleme kõik hüperaktiivsed, kuni muutume konformistlikeks.

Lisaks auhindadele ja karistustele, mis lõhnavad manipuleerimise järele, õpetageme nautima, kui see kaasasündinud võime oli juba rikutud, austagem laste rütmi ja saatkem nad maailma avastama, jättes kõrvale muutmatud tõed, pidage meeles, et me pole sündinud inimeseks, et tuleme koos seeme, millel on tohutu potentsiaal ja mis õigete tingimuste leidmisel võib kasvada ja õitseda ning tõsta meid üllatavale inimkonna tasemele.

Laseme koolid ja koolid ellu, haridus ei pea välja nägema nagu tehas monteerimisliinil. Kui tahame inimesi üles ehitada, koolitage ennast omavalitsuseks, küsimusteks ja uurimiseks, nautimiseks ja loobumiseks, muutusteks ja loovuseks. Harjutagem eluks, kus nad ainult ellu jäävad, neid, kes on õppinud õppima kõigest, mis nendega juhtub, ja nautige kõike, mida nad teevad, eeldusel, et see on kooskõlas nende põhimõtetega ja mida toetavad nende parimad unistused.

Ehitame lastele ja täiskasvanutele, kellel on suur õppimisvõime, ja muuta kogu elu müürideta kooliks ja põhimaterjaliks: õppige elama.

CHAMALU

Allikas: Õnnekool

Allikas: https://cambiemoslaeducacion.wordpress.com

Lähme kooli ELU, mitte KOOL

Järgmine Artikkel