Õpetajad on tehtud vead.
Mõnikord tungib mind kohutav hirm. Hirm, et mul pole piisavalt jõudu oma teekonna läbimiseks, on iidne hirm, mis pärineb minu minevikust ja viib mind tema juurde, minu tegude, vigade, sõnade, kõige teo juurde, ütlesin: Mõtlesin või tundsin mingil hetkel oma elus teatud viisil.
Sageli jõuavad mu vaimud mu meeltesse ja muutuvad ahastuste lainetena, mida mu kehas tunda on. Mida ma tegin või ei teinud? Miks ma tegin seda, mida tegin? ; Minu mõttesse kogunevad lõputud mälestused. Kõik nad ei tule korraga ja ma ei teaks, miks nad mingil hetkel end esitlevad ega ka seda, et nad kokku kutsuvad, ma tean ainult seda, et nad on kohal ja et ma peaksin nendega jätkamiseks silmitsi seisma. Mõelda, et võib-olla kui ma oleksin seda nüüd teinud, oleksin teinud teisiti, oleksin mitu korda rohkem vait olnud, poleks ma nii palju haiget teinud.
Kuid need mõtted ei ole lohutus, tehtu on tehtud ja seda ei saa muuta. Ma tean, et ma pole alati hästi käitunud, olen oma teel teinud palju vigu teadmatusest, tegematajätmise, ego, uhkuse kaudu. Olen kaasinimestele valu põhjustanud ja kannatanud ka tagajärgede pärast, mida ma ise provotseerisin.
Olen mitmel korral andestust palunud ja olen ka ise andestuse kallal töötanud, kuid mõnel hetkel tekivad mälestused, tekivad aistingud ja mõtlen, miks see minuga juhtub?, võib-olla on see osa minu enda sisemisest paranemisprotsessist ja arvatavasti ka osa minu õppimisprotsessist.
Teadlik olemine võimaldab mul olla tähelepanelik, et mitte korrata samu mustreid - ehkki ma ei saa seda alati - ja siiski on mul veel oma viimased ballastikotid, mida ma lohistan ja mida ma ei tea, kuidas lahti võtta. Otsin vastuseid, ma ei saa seda teha, ma ei leia neid alati, aga ma arvan, et võib-olla kui ma poleks käitunud nii, nagu käitusin, siis nüüd ei ole ma seal, kus olen.
Kui see poleks valu põhjustanud, poleks ma teadnud oma tumedamat osa ega saanud sellega julgelt silmitsi seista, et aja jooksul ületada need minu osad, mida tuleks paremaks muuta. Võib-olla jääksin ikkagi lõksu sellesse imelikku võrku, mis mind uputas ja pani mind tundma end nii ohvrina kui ka hukajana, süüdi ja süütuna, mis võimaldas viha astub minusse ja takistab mul edasi liikuda.
Just nendel hetkedel on mul hea meel võimaluse üle mäletada, ära tunda ja teadvustada seda äratusvalgust, mis süttib minus, kui sean taas silmitsi olukordadega, mis on sarnased neile, kus ma juba varem elasin ja mis See võimaldab mul peatada, kajastada, rahuldada oma impulsiivsust ja tegutseda suurema rahulikkusega, teadmistega sellise tarkusega, mis annab teile kogemuse ja teeb nüüd jah asju teisiti.
Mineviku mälestus annab meile valgust meie olevikule, ma õnnistan seda mälu ja lasen sellel pinnale kerkida, tekkida ja ammutada sellest õppust, mida mul praegu vaja on, ja siis vabastada see, siis lasin selle lahti, teades, et kui mingil hetkel see mälu, et minus kordub ahastus, on see, et ma pole oma protsessi lõpetanud, et mul on asju, mida oma olevikus tervendada, täiustada ja muuta. Kuna ma saan aru, et see on olevik, mille ehitan iga päev oma teele, see kohalviibija See ületab juba varem olnud mineviku ja võimaldab jälgi jäävatel jälgedel olla vaid vajalik mälu, pagas, mida kannan endaga kaasas, ja ballast, mille vabastan samm-sammult.
Meistrid on need tehtud vead, see valu rikutud, mis tundsid ahastust ja kui meistrid tunnen teid ja õnnistan teid.
Maite Barnet
Jalajäljed on mul teel
