Kas head ja kurjad on olemas või sõltuvad need asjaoludest? Kas on headust või kurjust? Kas on patt? Kas on keegi tõesti hea või halb?
Nendel küsimustel asusid nad ühel korral dialoogi J. Krishnamurti ja Alain Naud .
Krishnamurti käsitleb absoluutse kurjuse ja absoluutse hüve küsimust kristluse patu ideest ja idamaiste karmast, mis viitab tõsiasjale, et iga tegevus tekitab võrdse reaktsiooni.
Ta ütleb meile, et tapmine on tõelistele usulistele mõtetele alati halb olnud. Need, kes koguga tegelikult ühenduses on, on igasuguseid surmajuhtumeid vältinud.
Maailmas on aga sõdu, mõrvu ning sõnad, diskrimineerimine, vägivald, julmus ja jõhkrus põhjustavad ka surma, sundides meid küsima endalt kaugust hea ja kuri ja kui üks saab teiseks ja vastupidi. See tapetakse ka ühiskonna hüvanguks või majanduslike vajaduste pärast, millest paljud inimesed kannatavad.
Praegu näib, et isegi religioosne meel ei väldi tapmist kultuurilistel või majanduslikel põhjustel.
Jumala idee on seotud headusega ja kuradi mõte kurjusega.
Krishnamurti arvab, et järjekord võib olla absoluutne, nagu ka matemaatikas; ja see häire viib kaosesse, hävingusse, anarhiasse, mida me nimetame kurjaks.
Siis võib öelda, et headus on absoluutne kord ja kuna enamus elab korralageduses, on maailm vägivaldne ja jõhker.
Kas endas on absoluutne kord? Kas me suudame iseendas korda luua ja sellest tulenevalt toota sama tellimust ka välismaailmas? Kas seda korraldust saab varem mõttest lähtuda?
Inimene tunneb, et tema sees on absoluutne headus.
Korra on voorus ja korralagedus on vooruseta.
Voorus ei sõltu mõttest ega minevikust, see ei ole midagi, mis aja jooksul areneb, voorus eksisteerib praeguses käitumises, maailmas ja suhetes, sest seda ei saa planeerida. Korra, voorus ja headus on praeguses hetkes vabad minevikust.
Milline suhe on korraldusel või headusel selle mitte-headusega, mida me nimetame kurjaks?
Krishnamurti sõnul pole suhet olemas, sest inimene võib teadlikult või alateadlikult halvasti käituda ja teisele haiget teha, kuid võib vabandada, seda selgitada, kustutada, paludes kohe andestust ja lõpetada sellega otse, kandmata seda ballasti igavesti.
Kui süüdistan kurjuses, muutub see süüks, hirmuks, vihkamiseks, kadeduseks, armukadeduseks ja kõigeks, mis vihjab vägivallale.
Seetõttu, kui mõistan, et vägivald on olemas, saab seda kaotada üks kord ja kõik, mitte järk-järgult; ja sel moel elab inimene alati headuses.
Hea on pahameele, pahameele ja vägivalla ning vägivalla eitamine.
Kui ma ei muutu, ei saa ka ühiskond muutuda, sest mina olen maailm ja maailm olen mina.
Absoluutset kurjust ei saa eksisteerida, sest see sõltub mõttest ja soovist, mõte on minevik ja soov, see on mõtte kontsentratsioon vastupanus.
Kõik, mis esindab füüsilist kaitset, pole halb, kuid psühholoogiliselt on halb end kaitsta, sest see põhjustab häireid.
Headus nõuab minast loobumist, sest mina eraldab, jagab, on korralageduse ja konflikti keskpunkt.
Allikas: “Konflikti juur”, Intelligentsi ärkamine (I köide), Krishnamurti konverentsid
