Lastele lugude lugemine on mänguline, õpetlik ja didaktiline tegevus, mis soodustab dialoogi, suhtlemist ja tugevdab sidet rühmaliikmete vahel (juhul kui kuulab mitu last) ja lugu lugeva inimese või jutuvestja vahel. Kui lisaks loetakse lastele öösel lugusid, enne magamaminekut, eelistatakse magamist ja lugude lugeja ja lapse vahelist kaasatust, sest laps saab oma küsimuste ja kommentaaridega temaga oma infantiilset maailma jagada aeg, mil jutuvestja teid juhendab, vastates loo tõstatatud küsimustele või muredele.

Kes ei mäleta mõne loo õpetamist, mis meile lastena räägiti? Moraal või õpetus, mida lood võivad sisaldada, toob lapsele uusi teadmisi, mis ajendab teda kasvama väärtushinnangutes ja kajastama. Sel moel on lood võimsad tööriistad, mis aitavad ja stimuleerivad last juba varasest east alates. Oluline on lugudes olevate tegelaste kaudu positiivseid sõnumeid edastada, et laps saaks neist aru, tegelastega samastudes, integreerides need oma kogemustesse ja hakates end juba noorest ajast alates suhete kohta harima. Õppides nägema reaalsust realistlikult, avatult ja positiivselt, võimaldab laps lapsel end väljendada, otsida väljapääsud, uued võimalused või lahendused olukordadele, mida esitatakse kogu tema elu jooksul. See paneb lapse tundma enesekindlust ja enesekindlust, nii et ta tunneb end vabamalt ja enesekindlalt. Kui lugudes leiab laps stiimuli, mis võib teda motiveerida või inspireerida, saab sellest jutust elukestva õpetuse allikas.

Lahtise lõpuga loo saab lapsele rääkida ka nii, et just tema leiab ise oma lõpu ja sel viisil julgustatakse last olema loov ning muutma lugu paindlikumaks. Lapse vajadused. Tänu lugude lõpuosadele saab laps neid soovi korral kohandada vastavalt olukorrale, kus ta elab või võiks katsetada, et ergutada teda leidma iseennast. Ta ise on sobiv variant. Mõnedel lugudel õnnestub jõuda lapse südamesse nii sügavalt või tähendusrikkalt, et ta mäletab neid alati, isegi kui ta saabub täiskasvanueas, ja sel viisil saab ta jätkata nende edastamist järgmistele põlvkondadele ja muidugi, jagage oma lähedastega seda, mida see lugu teile õpetas. On inimesi, kes kirjutavad ja räägivad lugusid ka lastele, ja teisi, kes ainult neid räägivad. On jutuvestjaid, kes räägivad lugusid nii siiralt või kõnekalt, et saavad sõnumi lastele kätte, sest need jutuvestjad usuvad jutusse ja muidugi jõuavad ka lapsed, kes neid kuulavad, selle ära teha. Seetõttu on jutuvestjad inimesed, kes jutustavad lugusid erilisel viisil, näiteks peamised kõlarid, kes nad on, ja kes teavad, kuidas oma häält kohandada, muutes helisid, tehes lühikese pausi näiteks ootuse loomiseks või kontrollimaks, kas lapsed on kuulamine ja mõistmine, jälgimine ja lastele žestikuleerimine, et nad saaksid loo süžee arusaadavaks ja laste tähelepanu köita. Hääletugevuse suurendamine või vähendamine ei aita lapsel mitte ainult paremini aru saada, vaid hoiab ära laste tähelepanu hajumise ja igavuse. Loo meeldivamaks muutmiseks peame meeles pidama ka järgmist:

• Lugu võib lisada muusika.
• Lapsed saavad selle põhjal teha väikese näidendi. lugu, esindades oma tegelasi või korraldades väikese arutelu, kus jagada loo tõstatatud vaatepunkte.
• Loo saab ka maalida või värvida, see tähendab, et lapsel võib paluda joonistada seda, mida ta on loost aru saanud, või kirjutada mõni lause selle kohta, mida lugu talle on andnud.
• Miks me ei õhuta lapsi kirjutama oma lugu?

Iga looga sünnib maagia lapse südames ja iga jutuvestjaga see süda avaneb.

Loe lastele María Jesús Verdú Sacasesi lugusid