Haldjad ja näkid lähevad koos planeedi Maa kooli lastega metsa ja uurivad keskkonda nagu laps või loom, kes elab sellest olemisest. Nad teevad seda uudishimu ja süütusega, puhta pilguga ja ilma spetsiifilise pilguta.
Armas on kogeda end olekuna, muretult ja koos hetkega, mis on pärit meile sihitud hinge siirast ja tugevast pühendumisest.
Voog voolab heldelt ja selles kosutavad kõik ning joovad. Päikesekiired löövad puhta veega ja kaunistavad pinna veelgi. Nad muudavad selle nii eredaks kui tähed. Siis lähevad kõik randa ja kui pimedaks läheb, laulavad lapsed seda laulu:
“Täiskuu puhastab merd ja koob selle peal siidi- ja hõbedaniidid
et mersud haaravad õue minema
ja saa üheks ööks inimeseks
ja nautige oma samme mandril.
Ma tantsin sireenidega ja kutsun neid minu majja sisenema.
Nad räägivad mulle mere legende ja laulavad mulle, kuni ma jään magama.
Kui ärkan, pole nad kadunud.
Nad on tagasi mere äärde, kuid mind see ei huvita
sest ma unistan neist igal õhtul
Ja kaitse mu voodit.
Sireenid räägivad minust unistustena merest. ”
Siin usuvad lapsed näkidesse ja haldjatesse ning austavad planeedi eluvorme. Need lapsed saavad aru püha sümboloogiast ja on meie väikesed suured õpetajad.
Nüüd lahendab ta nad rahulikult koos nendega ja saab sellest liitlaseks, kes suudleb meie südant iga hetk. Nad on lapsed, kes õpetavad meid alandlikkusest, nad õpetavad teid ilma teesklemata. Tarkuse üleküllus.
Nad on lapsed, kellel on pärast sündi ja kasvu ajal lubatud olla ja voolata armastavalt nagu tuul taevas ja vool meres. Kuigi me kavatseme neid õpetada, jälgime neid täna lihtsalt niikaua, kuni nad saavad oma anded aru ja käivad kaasas, et tulla ilmsiks ja areneda loomulikult ühise mängu ja vastutuse õhkkonnas.
Need lapsed kasvavad vabaks ja vastutustundlikuks, tähelepanelikuks, teadlikuks ja vastutavaks Nüüd. Nad kehastavad oma väikestes kehades Kristuse olemust ja tingimusteta armastust kõige selle vastu, mis on. Nad on aborigeenide lapsed, kes austavad kõrge intensiivsusega vibratsiooni ja muudavad oma naeruga seda, mis valgusele ei sobi.
See uus koht määratleb meid inimesena, mida väljendatakse olemises, olemises ja olemises, ning näitab meile meie kingituste ja annete uusi tahke, mis avanevad siin looduslikkusega, millega eksootilised ja lõhnavad lilled koidikul teevad.
Siin me õitseme ja särame kõige paremini oma naeratustest, täis rõõmu. Need lapsed on meid taaselustanud ja pannud ärkama oma letargiast, mõtisklema kolmanda silma alt meie tõelise reaalsuse üle. Me näeme neid niimoodi ärkamise inglitena, ilma et keegi seda laadi muudaks või konditsioneeriks.
AUTOR: María Jesús Verdú Sacases
VAATATUD AT: http://trabajoconseresdeluz.blogspot.com.es/
Tehnilised illustratsioonid: pastell või akvarell soolaga
