Juba mõnda aega tundub, et inspiratsioon on minust loobunud, kas see vastab tõele?
Viimaste sündmuste areng ületab mind ja pole nii, et ma ei usu, et kui ma usun ja iga kord olen veendunud, et maailm, nagu me seda teame, on lõppemas, siis ma tunnen seda tegelikult me täidame end tühjade sõnadega ühtsusest, armastusest, jagamisest, täidame oma silmad kanalisatsioonidega, ühest küljest ennustavad meid suured katastroofid ja teiselt poolt ütlevad nad meile, et kõik jätkub Samuti on tõde see, et viimasel ajal on teravilja õlgedest väga raske eraldada.
Kui ma loen ja kuulan kõike, mis mulle silma hakkab, siis ma ei tea kindlasti, mida mõelda, kui ma ütlen, et mõtle, et mitte tunda, sest see, mida ma mõnda aega tõeliselt tunnen, on kurbus, tunnen iga kord, kui rohkem eraldatust tunnen, rohkem võimuvõitlust, kõigi ideaalide unustust, rohkem meeleheidet, mis põhjustab mulle rohkem rahutust, on hinnang, mida kõik ja eriti need, kes peaksid olema eeskujuks oma vendadele.
Mulle tuleb iga kord meelde see, et inimesed, kes abistavad oma vendi vajaduse korral ilma suure kiitlemiseta, inimesed, kes teevad vaikselt seda, mida peaksid, ilma etikette panemata või endale selga panmata, need suured inimolendid, kes seda elu läbivad ja elavad ning tahavad ka edaspidi olla, kuid teevad seda, mida peaksid ja mida nad tegelikult tunnevad, need, kes on piisavalt julged, et BE olla ilma midagi lootmata.
Usun, et minu süda on minu teejuht ja minu silmi ning mõtteid lubatakse mõnikord manipuleerida uue ajastu sõnadega, kas see on inspiratsiooni puudumine? Kindlasti jah, kuna ma olin väsinud nähes, kuidas kõik arvavad, et neil on tõde, on minu jaoks igaühe tõde osa suurest tõest, mis koosneb kõigist väikestest tõdedest.
Kui ma keskendun südamele, tean, mida ma peaksin tegema, püüan armastada, proovin teha õigesti, kui ütlen, et proovin, sest ma olen ainult inimene, kes õpib elama iga päev ja iga kogemust.
Ma tean, et on olemas kõrgem jõud, mis meid juhendab, kuid töö peab olema tehtud ise, päevast päeva, minut minuti järel, püüdma olla iga hetk parem.
Mõni ütleb, et emotsioonid pole selles uues maailmas sobivad, miks? Minu jaoks muudavad emotsioonid vahet seetõttu, et nad eristavad meid kõigist teistest eluvormidest, aitavad meil kasvada, olla täielikud inimesed, mitte neid üle ujutada, vaid neist aru saada, teades, et nad kõik meid õpetavad ja inimlikuks muudavad.
Teised ütlevad meile, et mõte on manipuleeritav ja loomulikult kahjulik, kuid kui me ei mõtle sellele, kelleks saame? Mõte ja süda, mõistus ja emotsioon muudavad meid koos selliseks, nagu me oleme, süda tunneb ja mõistus tõlgendab seda, mida tunneme, et jõuda globaalse mõistmiseni, kas pole? Niisiis, kus on probleem?
Ma ootan hetke, mil keegi ütleb mulle, et ta armastab mind, tunnen seda oma sisikonnas, ootan, millal keegi mind kallistab, tunnen seda kogu oma OLEMAS, ootan, et kõik selle uue energia nn meistrid ja valvurid kohtuksid austan üksteist ja austame meid kõiki, loodan, et üks vend ei lükka teist tagasi just seetõttu, et nad kuuluvad erinevatesse vooludesse. Ma ootan, kuni valgus meie kõigi jaoks tõepoolest realiseerub ja kui selle kirjutisega saan kedagi palju vihasemaks muuta, sest ma tean, et sellel planeedil ja meil kõigil on veel lootust.
Kui selle kirjutisega on mind lapsena ajendiks märgistatud kõigele, mis teiega juhtub, seda parem, sest nii tean, et ikkagi on neid, kellel on teadvus.
Nüüd, kui ma olen siin maailmas ja olen ikka veel nii paljude asjade üle üllatunud, ei ole minu soov teha midagi enamat, kui ennast liiga paljude aastate jooksul vabalt väljendada.
Olen üllatunud, kui laps mulle õppetunni annab, olen üllatunud, nähes ja tunnetades loodust selle kõige puhtamal kujul, olen üllatunud, et Isa Pühap saadab mind iga päev, olen üllatunud elu loovast elust, olen üllatunud oma hääle ja minu tunded, ma olen üllatunud, kui kohtun suurepäraste anonüümsete õpetajatega, armastan üllatada oma peret, uusi ja vanu sõpru, sõpru, keda enam pole minu elus, kuid kes on endiselt minus, olen üllatunud ja hindan kõiki Hea või halb hetk, mille pärast ma elan, sest see eksisteerimine koosneb sellel planeedil, mis meid armastab kaugeltki kui mõeldav, tänan oma tütreid tähtede eest, kes sellel jalutuskäigul mul kaasas on, hindan seda, et mul on see keha, mis mulle mõnikord haiget teeb, sest see teeb mind tundke end elusana, aitäh ja aitäh ja aitäh kõigile ja kõigile nende suurepäraste õpetuste eest, mida ma iga päev saan.
Montserrat Alemany
26. november 2011
