Kivi teele
"Reaalsus on püsiv illusioon" Albert Einstein
Kõndisime vaikuses, lummatud nähtust. Seinad, lagi, põrand ... Kõik oli mäng imelikest kujudest, mida maa süda oli salaja peitnud, et uudishimulikud silmad saaksid need üheks päevaks avastada ja seega tunnistada imeliseks kunstiteoseks, mille tegi kõige inspireeritum kunstnik, keda tean: loodus ...
Koha kummaline ilu ärkas kõigis kohalolijates, segu põnevusest ja seiklustest, teatav pühadus ja hirm. Need meist, kes üksteist tundsid, puudutasid üksteist kerge vabandusega ja nii, isegi sellele järele mõtlemata, tundsime end riietunud ja äratuntud reaalsuses, mis on meile tuttavam kui mida maa südame keskkond meile pakkus.
Uue ees seistes tunneme me hirmu. Meelele ei meeldi, kui pole kõike kontrollitud, eks?
Kes meid juhatas, osutasime eriti kaunile nurgale, eriti raskele astmele, eriti kitsale astmele. Ja tema taga järgnes, sõna otseses mõttes kannul astudes, meie kõigi viis meeli, salvestades igasuguse signaali, häireseisundis: silmad pärani, vaevu vilkuma; avatud kõrvad ja reageerimine vähimale ootamatule mürale, nagu oleks äike; puudutus otsib kõikjalt midagi äratuntavat, millest kinni hoida; lõhnade jäljendamine värske hapniku sisaldusega õhus, mis on küllastunud teistest sajanditest; maitse, mis segab väävlisoola soola teatud maitset, ja häda kõigi südamete kurgus.
Nendes olime, kui meile öeldi, et jõudsime kogu marsruudi kõige ilusamale ja ohtlikumale alale. Meid kutsutakse üles mitte lähenema. Ettevaatlikkus teravnes. Rühmitusime tohutu auku ette, mille taustal pilku ei tehtud. Inimene, mõnevõrra abitu või kuristiku poolt köidetud - seda ma ei tea - pani punkti äärele lähenemisele. Veel üks karjus, hoiatades teda ohu eest. Ja kõik vaatavad jälle hädasse. Saade oli nii ilus, nii palju. Tuled valgustasid strateegiliselt kõige silmatorkavamaid kergendusi vaevalt. Tundus, et kui kukub läbi kuristiku, jõuame maakera keskpunkti.
Ja siis juhtus midagi, mida ma ei unusta kunagi.
Keegi korjas üles kivi kavatsusega see vaakumisse visata, et aimu läbi heli imetleda imelise kivise sügavust.
Mees tõstis käe, valmis kivi vabastama. Me kõik hoiame hinge kinni. Vaikus kasvas paksemaks kui kunagi varem. Pingeline peanahk, et kõrvad avaneksid üle oma piiride. Isegi südame häda vaibus. Kõik selleks, et oleks võimalik kuulda kivi teekonna lõppu maakera keskpunkti.
Ja siis kukkus kivi maha. Ja teisel kadus kuristik. Ta kadus täielikult. Ja koos kuristiku kadumisega, kukkumise hirmuga, kuristiku iluga, vajadusega mitte kedagi kahjustada, kadus seikluse põnevus, vertiigo ... kadus õhutõke, silmad pärani, pinge meie keha ja vaimu igast rakust. Kõik meie ootused kaevu sügavusele, meie kujutised maa keskpunktist kadusid. Kuristiku kadumisega kadus kõik sellega seotud: mälestused sellest, mida me just elasime, mida sel ajal elasime ja mida olime ette kujutanud, et kivi visates elame. Kivi kukkus ja kogu kogemus langes.
Sest sellist kuristikku polnud. See oli olnud optiline illusioon. Liikuvat vett oli vaid kolm sõrme, mis peegeldasid selgelt koopa lage. Ja kui kivi langes, olid vette moodustunud lained ja ideed, mida me silmas pidasime, ei olnud enam seda kuristikku, mille olime andnud millegi absoluutselt reaalse jaoks. Ja mõistusel polnud midagi kinni hoida. Ta oli hämmingus ja vaikis.
Ja siis sain aru. Justkui kivi oleks mulle pähe kukkunud (nii töötab salajane välimus ...)
Ma sain aru
et minu mõistus võtab reaalseks selle, mida minu arvates on reaalne, seda teadmata ...
et kõik, mida ma elan, on selle veendumuse tulemus ...
ja et mul on vaja kiiresti oma uskudesse kive visata, et nende tegelikkust tõeliselt tõestada ...
sest kui ma seda ei tee, on kogu mu elu illusionismi mäng: minu hirmud, ootused, soovid, mõtted, põhimõtted, analüüs, tõlgendused, suhted ...
Õnnista kivi, mille leidsin oma teelt!
Õnnelik nüüd!
Allikas: http: //lamiradasecreta.com/
