Vastu võtnud Montserrat Alemany 7-01-2012 Räägite liidust ja me näeme teid üha enam lahus, igaüks usub, et tal on tõde, teadmata, et kõigil, kõigil, on teie tõde, me ütleme, et teil on, kuid te pole see tõde.
Asustatud kohad on sõidukid, mille abil saate füüsilisel tasandil suhelda, kuna te pole veel saavutanud piisavalt vibratsiooni, nii et see pole vajalik.
Soovitame endaga põhjalikult järele mõelda: mida ma kogu üksusena kerge olemina toon?
Kui olete oma vastustes aus, siis teate, et sellel hetkel on vaimne vaim ja materiaalsed kiindumused sinus endiselt olemas.
Te olete kõik vennad, te olete kõik valguse kandjad, sest siis see võitlus, see rivaalitsemine, miks te loote distantsi?
Kallid lapsed, palume teil kokku tulla ja üksteist abistada.
Ühes või teises kohas pole enam valgust. Kui usute, kui usaldate ja lasete endal voolata, siis tunnete, et kui südamest teha, on kõik korrektne, sest isegi tänapäeval tunneme, et teie inimmeel sekkub teie otsustesse liiga palju.
Kõik on teel
Igaüks on oma vibratsioonis.
Ärge enam uskuge, et see, mida teete, on parim ja õige, kahjustades seda, mida teie vennad teevad.
Eluviis, toitumine, koht, kus te elate, on teie oma, nagu ka teie hing ja olemine, kes on ainulaadsed, miks siis midagi peale suruda?
Ema / isa armastavad kõiki oma lapsi võrdselt ja ootab päeva, mil kõik neist armastavad ennekõike oma vendi, nägemata ainult erinevust, vaid vastupidi, teades, et armastusel on see erinevus veelgi. Kaastundest ja mõistmisest.
Kohtumisrõõm on lähedal.
Tundke, kuidas energia liigutab teid olendist ühenduse loomiseks isegi füüsilises kauguses, kuna soovite seda või pole teid ühendatud selle silmade jaoks nähtamatu niidiga, mis on tehtud valgust ja ühendada süda südamega.
Lõpmatu armastusega
Ema
OLE TEEL (isiklik peegeldus) Pärast aastatepikkust töötamist ja õppimist, mida me nimetame, nt Miks ma ei tea, mida me nimetame vaimseks maailmaks? Kas pole kõik see, mida elame vaimses päevas? Elamine iseenesest on, sest siis häirib mind vaimsete ja mitteoluliste inimeste eraldamine mind väga. Kui ärkama hakkame (veel üks sõna, mis ajab mind ka naerma), näib see avastusena, tunnete energiat, näete värve, teiste auraalsuses, teadke, kas kellelgi on hästi või tunnete end halvasti isegi seda teadmata ja nii palju asju juba ainult füüsilises mõttes tasapinnal, ei räägi ma enam meditatsioonidest, joogast ega muust energiapraktikast, mida me teeme, kõik on uus ja paneb meid tundma spetsiifilist Aastate möödudes mõistame, et kõik on normaalne, sest me kõik oleme vaimsed olendid. Lapsed elavad seda loomulikult, ise olime sellised. Nagu mu armastatud meister Panchito ütles, peate kõnditud tee uuesti minema või, mis on sama, peate kõik õppima, et naasta päritolu, et olla nagu laps, jätma mõistuse kõrvale, et nautida kõike koos lapse illusioonidega, olla jälle tühi tahvel, kuhu saab iga hetk südamest kirjutada. Kui oleme juba mõnda aega “ringis” olnud, mõistame, et mis on nii eriline, et tundsime end alguses, ega märganud seda ka sellepärast, et oleme selle integreerinud ja siis tundub meile, et me ei tee midagi, on see hetk, kui oleme ausad, kui meist üle saadakse see, mida me nimetame pimedaks ööks, on hetk, mil meile ei tundu midagi piisavalt ja usume, et meie Jumal / jumalanna on meid hüljanud, tunneme end üksikuna ja abituna, kurbus, vastumeelsus, terve tunnete ja aistingute klaster on meie kehas juurdunud, Mõni meist imestab, miks see meiega juhtub, mõtiskleme, kas tasub seda jälgida ja siis algab mitmel juhul konsultatsioonide ja väliste küsimuste voor. Otsime juhendeid, gurusid, otsime igasuguseid dokumentaalfilme, raamatuid, tehnikaid ja teraapiaid…. Kuid miski ei täida seda tühimikku, tundes, et miski pole seda väärt. Kui meil veab ja teame, kuidas kuulata, saabub aeg, mil meie olemine ja meie teejuhid tuletavad meile meelde kogu toimunu tähendust ja vähehaaval taastub lootus, illusioon ja rõõm. Ma usun siiralt, et me kõik läbime ühe või mitu pimedat ööd, kuid iga kord, kui me uuestisündime koos mõne osa meiega, oma egoga, oleme uuestisündinud tugevamad ja puhtamad, rohkem lapsi. Iga kord, kui me uuestisündime, mõistame vaimsel teel oleva inimese tiitli väikest tähtsust, sest kõik on kõik, igaüks omal moel. Me kõik kukume ja tõuseme üles, me kõik nutame, me kõik naerame, KÕIK. Iga kord, kui saame üha teadlikumaks meiega toimuva suhtelisuse, integreerime selle ja elame teisest punktist, südamest, integreerides mitmemõõtmelise olemise, mis me oleme ja näeme teisi võrdsetena. Aastaid olen kohtunud inimestega, kes otsivad oma rada, mu vastus on alati olnud sama “sest otsite oma rada, kui olete juba seal” Ja nii otsimegi seda, mida juba teeme, kõnnime ja jälitame ümber, et kukume ega tõuse üles, mõnikord Leidsime takistuse, mis tundub ületamatu, kuid kui me rahuneme, saame sellest mööda ja kui naerame, naerame valjusti selle üle, millega olime takerdunud, sest kui oleme selle üle saanud, tundub see keeruline ja see annab meile jõudu jätkata kuni järgmise takistuseni mis on meie jaoks iga kord lihtsam. Veel üks küsimus, mille ma vähemalt olen õppinud, on mineviku või mineviku maha jätmine, jumalikud energiad, mis on juba mõnda aega kaasas olnud, soovitavad meil mitte tagasi vaadata, küsimus, mida peaksime endalt küsima, on nüüdsest, mida ma teha saan. See annab meile teada, et oleme teises elus teinud midagi õudset või et me pole selles elus korraga käitunud nii, nagu peaksime. See, mis on juba tehtud, tehtud, on nüüd olemas, kuid nüüd on meil võimalus muuta suhtumist, mõtet, mõnd tegevust, Mis iganes see ka poleks, nüüd saame olla paremad inimesed, paremad inimesed. Vaadates entusiasmiga, muutes kõike, mida tahame iseendast muuta, ja liikudes edasi sellel teel, kus oleme, ilma tagasi ega küljele vaatamata, sest igaüks järgib oma rada kingituste ja võimetega, mille ta on endaga kaasa toonud surematu hing, igaüks on erinev ja ma arvan, et väljakutse on BE tundmises see hing ja mitte teine. 12-20-2011
