Ekspordi raamatus E principal lugesime reaalsust täis fraasi, mis on osa elust: Pisarate maa on nii salapärane Valu toimub meis ja paljastab armastuse, tunnete fooni. Kõik tunded on juurdunud eluga, intensiivistavad elu, muudavad selle reaalseks, mõnikord talumatult reaalseks. Pisaratemaa pole aga tume piirkond, vaid vajalik, ülioluline. Valu muudab meid inimeseks, habras, vastuvõtlikuks, näitab meile, et me pole immuunsed ja ka elu, nagu kõige säravam ja võimsam päike, võib põleda. Valu on keha ja ka hinge kogemus, kuna sellist kogemust ei saa eitada ja seda tuleb elada. Tegelikult ei tee me muud, kui laseme asjadel juhtuda, oleme oma veres, luudes ja rakkudes areneva teose pealtvaatajad ning me ei saa teose ühtegi osa ära visata, sest kõik on osa sellest . Kui kustutame filmist valusad hetked ja jätame ainult õnnelikud, poleks võimalik neid õnnelikke hetki mõista ega väärtustada ning neil oleks selge visioon tervikust.
Öeldakse, et valu on vältimatu ja kannatus on valikuline. Mingil määral see nii on, kuid see eeldab mõistmist, kaudset tarkust, et kannatused oleksid vabatahtlikud. Kannatus on psühholoogiline, emotsionaalne jõud, mis on seotud olemise, hingega. Kannatus tuleb kellegi vastu ja et keegi sügaval sügaval tõde on. Kannatus ei tule ainult egole, vaid sellele, et tunneksite omaette ja piiratud olemist, vaid see tingib vajaduse seda eraldatust ja seda piirangut ületada. Ja seda kogemust tuleb elada, et omaks võtta, kes me tegelikult oleme.
Kui kannatus jätab meile mõistmise, oma väärtustava transtsendentsi õpetuse, võib selle juurde naasmine olla üha valikulisem, kuid ka laienemine laiendab meie vaatenurk ja mõistmine on muutumas stabiilsemaks ja selgemaks. Võttes arvesse, nagu me ütlesime, et see on osa kogemusest, mis iseenesest pole hea ega halb, nagu rõõm või õnn, vaid lihtsalt kogemus, mida peame jälgima, tunnetama, tunnistama. Oleme tunnistajaks oma kiindumusele kannatustele ja selle kiindumatuse mõttetusele, näeme, et see, mille pärast me nutma hakkame, peidab ilu tausta, kleepub tundliku hinge külge, mis ei suuda vältida kaastunnet ja pisaraid. Saame aru, et on olemas vaim, hing, mis vibreerib ja mida otsitakse, see vaatab alt üles ja tunneb, otsib unistust või kadunud nukku - nagu laps, mis tema jaoks on kõige tähtsam. Me võime tunda, et see, mida me sellise intensiivsusega taotleme ja mille pärast me mõnikord nutame, on iseasi. Ja sealt edasi omandab ühtsuse, piiramatu, mitte eraldatuse kogemus tohutu jõu, kui avastame pisarate motiivi väljaspool esinemisi, nähes, et see motiiv on olemise romantika, mäng kohtumisest sellega, kes me tegelikult oleme.
Maailm ja mina ise oleme üks tervik, pisarate ja naeru, rõõmu, rahu ja rõõmude maa on sama riik, sama riik, mis seisab ühe lipuga: armastus . Ja siis on meie teekonnal tähendus, pisaradel on tähendus ... Ja äkki taevas selgineb, pilved ja torm annavad teed valguse ja selguse hiilgusele ja keegi avastab, et armastuse päike valgustas alati, isegi läbi kuu ja varjude oli kõige ilusam laul, mida iialgi laulda võinud: hinge, puhta ja süütu hinge laul, mis ühel päeval nuttis, sest ta uskus, et pole, et on kadunud, kuni avastas, et tema kohalolu ja hiilgus ületas kogu aja ja tormi ning see nimi ilma nimeta ja tõeline kutsumus olla või armastada on alati olnud ilmne.
