Teen vabatahtlikuna koostööd oma linna hüljatud ja / või väärkoheldud kasside ja koerte varjupaigas. Minu puhul paneb nende loomadega töötamine tundma end kui tüdruk ja vaba, eriti kui olen loodusega kontaktis või kutsikate eest hoolitsen, alati väga aktiivne ja innukas mängima. Lapsepõlves olid koerad alati minuga kaasas. Sellelt loomade varjupaigast naastes väsin vahel koju, kuid olen õnnelik, sest tunnen, et mind on täidetud energiaga, mis lahutab mind maailma muredest ja mis paneb mind väärtustama lihtsat, autentset.
Vabatahtlik tegevus mittetulundusühingutes, vabaühendustes või muudes altruistlikes organisatsioonides või sellistes, mis tagavad kogukonna heaolu, aitab meil arendada selliseid väärtusi nagu sallivus, austus, empaatia, mõistmine, kannatlikkus, tugevus, solidaarsus ja altruism, eriti kui anname ilma, et meile makstaks või palju tagasi ootaks. Vabatahtlik tegevus muudab meid inimeseks ja aitab meil mõista teiste vajadusi ning kui lisaks sellele me nende üle kohut ei mõista, õpime arendama neutraalset meelt. Vabatahtlikuks olemine ei muuda meid aga paremaks ega halvemaks kui need, kellel seda pole ja lisaks on minu puhul rohkem kui teiste aitamine, tunnen, et kuna olen vabatahtlik, aitan ennast.
Imetlen inimesi, kes suunavad või viivad ellu ühiskondlikke projekte oma kogukonna parendamiseks ja kellel on selleks vajalik turvalisus või enesekindlus - see jõud, mis paneb nad takistustest üle saama. Olen vaid väike tükk loomade varjupaigas, mille omanikud on aastaid koerte ja kasside õiguste eest kõvasti ja julgust võidelnud. Neile meeldivad inimesed on näide, mida järgida, sest nad aitavad teadlikkuse tõstmisele loomade ja planeedi austamisel. Sel juhul olen kontrollinud, et kõige rohkem annavad need, kellel on vähem.
Mõni nädal tagasi naasesin selles varjupaigas jalutavate koerte juurest ja tabas mind äsja kesklinna saabunud koer. See oli päästetud pärast kanalis mahajätmist. Ma nägin teda nii valget ja väikest, et arvasin, et ta on väike hele olend, väike ingel. Tema süütu pilk ja soov võtta ta mu kätte, varastasid mu südame, tundsid erilist sidet ja adopteerisid teda kaasloomana, olles ta kutsikas Umbes kaks kuud. Sellest ajast peale on see koer olnud minu kodus õnnistuseks. See on rõõmsameelne ja aktiivne. Ta õpetas mulle palju, muu hulgas, olla enesekindel, seadma piirid, keskenduma praegusele hetkele ja muidugi hea ettevõtte väärtusele.
TEE VABASTAMIST (teine osa)
Minu linna loomade varjupaigas vabatahtlikuna tegutsemine on midagi, mida olen kriisiaegadest õppinud: võimalus või vajadus olla toetav oma kogukonna kasuks. Kaitsjas on koeri ja kasse, aga ka mõnda kodulindu, näiteks kanu, kes olid tapetud tapmise eest. Tahaksin rõhutada selle kaitsja rajaja ja omaniku suurt südant, kes hoolimata sellest alates koerte tipust, tervitab see tavaliselt kodutuiks muutunud uusi saabujaid.
Ma elan linnas ja töötan samas linnas, kus asub kaitsev. Minu kodutee vastab maa-alale, mis on täis viljapuuaedu, põlde ja maamaju ning kahjuks, sõidetakse koertele ja kassipoegadele tavaliselt teel.
Mõni päev tagasi olin koduteel oma autos, kui nägin keset vastassuunavööndit koera, kes näis olevat otsa saanud. Mu ilus karusnahk köitis mu tähelepanu. Olin liikumatu ja uskusin nagu paljud teised loomad, et igatsen tavaliselt edasi-tagasi tööle minnes, et olen juba surnud. Kuid ma nägin, et koer liigutas kaela ja keegi kutsus mind järgmisel ringteel ümber pöörama, et liituda rajaga, kus koer lebas.
Ma mäletan, et ma kartsin. Ta palus abi taeva poole vaadates. Pöörasin ringi ja peatasin auto kutsika lähedal rinnus, soovides, et ükski sõiduk minu vastu ei lööks. Pealegi ei teadnud ma, kas kutsikas kavatseb mind hammustada, püüdes seda kinni püüda. Ta kartis talle tahtmatult haiget teha. Samuti ei teadnud ta, kas loom veritseb. Mul polnud ühtegi tekki ega rätikut. Kuid sain autost välja ja hoolimata oma hirmust läksin oma eesmärgiga edasi. Samuti mäletan autojuhi vihast nägu, et ta pidi oma sõiduki peatama millegi pärast, mida ta ilmselt banaalseks pidas, kui raiskasin oma aega keset teed, samal ajal kui ma looma päästsin. Kuid läksin sellega edasi. Peame edasi liikuma eesmärkidega, mida süda tähistab hoolimata teiste taunimisväärsest näost.
Minu üllatuseks kutsikas ei veritsenud, vaid liikus natuke. Pange tähele, ta ei suutnud püsti tõusta. Ta ei olnud ühegi vastupanu vastu. Ta suhtumine minusse oli tagasihoidlik, õpetlik, justkui teaks ta, et ma ei tee talle haiget. Tema lahke pilk puudutas mind. Lisaks oli ta ilus, keskmise suurusega kutsikas. Ta nägi vana välja. Võtsin selle nii, nagu oskasin, ja autosse ning viisin siis varjupaika. Sealt viisime ta koos teise vabatahtlikuga loomaarsti juurde. Diagnoos ei olnud eriti julgustav. Looma oli kindlasti tabanud mõni sõiduk, mis ei oleks tohtinud sellest mööda hiilida. Lisaks esitas ta raske nakkushaiguse, tal polnud saba ja ilmnes ilmseid märke, et tema eest ei hoolitsetud korralikult. Peaksin mitu päeva viibima veterinaarkliinikus. Teine vabatahtlik ja mina lasime konsultatsioonist heidutada. Lisaks ei nõudnud keegi kutsika omamist. Selle kutsika lugu on aga õnneliku lõpuga lugu.
Kahe nädala möödudes paranes loom märkimisväärselt ja liitus varjupaigaga. Jalutasin teda selles varjupaigas oma koera adopteeritud ja loomade hülgamisest päästma tulnud koeraga. Tahtsin, et keegi ta adopteeriks ja oleks õnnelik. Ja nii see mõne päeva pärast juhtus.
Iga kord, kui kõnnin mööda seda teed, kus selle leidsin, mõtlen selle loo tõelistele kangelastele, kui tänulik olen neile: varjupaiga omanikule veterinaarkliiniku kulude katmiseks ja lapsendajaperele, kes pakkusid talle sooja kodu
Autori tekst ja illustratsioon: María Jesús Verdú Sacases
http://zonailuminada.blogspot.com.es/
Tehniline illustratsioon: pehme kook
