On päevi, mil tundub, et meie olemise ilm on pilves, ähvardab mõnikord isegi vihma, tormi või rahet. Neil päevil on meil kõigil vaja kedagi, kes tuletaks meile meelde, et hoolimata päikesest elab päike ikkagi meie sees ja et seda lihtsalt soovides, tuleb vaid väikese vaevaga kaasneda esimese naeratuse sundimine, mis ei teki alati spontaanselt, ja jätta see sinna nägu nii, et see kohandub meie näoga ja moodustab meist loomuliku osa, võib elu näha teises värvitoonis.
Sõber, keegi, kes meid armastab ja julgustab, on sellistel päevadel parim kingitus. Sõprus, kiindumus ja hellus eemaldavad pilved, mis mõnikord räsivad meie siseilma. Pole vahet, kas see asub kaugel või lähedal, pole vahet, kas kallistus või jagatud naeratus on tõeline või virtuaalne. Miski pole tegelikult oluline. Oluline on teada, et leidub keegi, kes hoolib tõesti, hoolib sellest, et meil on hästi ja on tõesti rõõmus, kui ta teab, et meie naeratus on siiras ja et meie päike paistab jälle kõigele vaatamata. Keegi, kes on seal ikka pilvede või vihmaga, sest ilm on muutlik . Nagu elu. Nagu me kõik oleme. Sest sõprus ja kiindumus on nagu vikerkaar, mis näitab meile kõigile imelist eluvärvide valikut ja taastab meie olemisele rahuliku oleku.
Emotsionaalse klimatoloogilise varieeruvusega nõustumine on küpsus. Naeratuse naasmine meie sisemisele lapsele on julgus. Päikese tunnistamine pilvede taga on usutegu ja aktsepteerimine, et abistav käsi, mis meid surub või annab vihmavarju meie teele minna, on armastus.
Laske siis sellel lapsel, kes me kõik oleme, minge välja vihmaga mängima, jalgu pudrumägedesse pekske, rohutage päikese käes kuivama ja laske tal kõigel seda teha naeratus näol, rõõmsa hingega ja entusiasmiga, sest tegelikult jookse vihmaga, hüppa pudrude vahele ja leba päikese käes. Sellest. Sellega on elu seotud.
Autor Maite Barnet Abad
Siseilm
